Budism
  Budism
Sisukord: 
Budism.     1 
Karma seadus ja kannatuse probleem.     2 
Mungaks saamine. 2 
Peasuund ja levik.     3 
Budism tänapäeval.     4 
Budistlik kunst. 4 
Budism. 
Budism  tekkis  VI  saj.  E.  Kr.  Kirde-Indias  vastukaaluks   brahmanismi, 
Polüteismile ja ohverdamisreligioonile. Budismi rajaja on  ajalooline  isik, 
Kirde-India valitseja poeg Siddhartha  Gautama.Tema  sünni-ja  surma  aastat 
täpselt ei teata, kuid tõenäoliselt elas ta aastail 556-486 e.kr. 
Ühestki usulisest  õpetajast  ei  ole  jutustatud  nii  palju  legende,  kui 
Gautamast.  Kuid  neil  legendidel  on  siiski   ajalooline   tõepõhi.   Ühe 
eluloolise  legendi  järgi  koostati  Gautamale   vastavalt   hinduistlikule 
kombele sünnihoroskoop, mis ennustas,  et  poiss  hakkab  maailma  kannatusi 
nähes mungaks. Et ennustus ei täituks, pidi Gautama veetma oma  noorusaastad 
isa  luksusliku  palee  kaitsvate  müüride  vahel.  Kord   väljaspool   aeda 
jalutades nägi ta rauka, haiget surijat ja askeeti. Nii sai  Gautama  teada, 
et elu on kannatus, sest vanadus, haigus ja surm on  igaühe,  ka  tema  enda 
saatus.  Pärast  selle  mõistmist  tundus  endine  hiilgav  elu  tühine.  Ta 
otsustas askeedi eeskujul  otsida  kannatuse  põhjusi  ja  teed,  mis  viiks 
kannatustest vabanemisele. 
Budistlike  vanemate  poeg   omandab   religioosse   täisealisuse   piduliku 
toiminguga.  Esmalt  riietatakse  ta  kaunitesse  kuningapoja   rõivastesse. 
Seejärel vahetatakse see munga kollase rüü vastu ja  juuksed  aetakse  maha. 
Seejärel jääb poiss mõneks nädalaks  või  terveks  aastaks  kloostrisse,  et 
munkade  juhendamisel  õppida.  Ka  tütarlastele  korraldatakse   samalaadne 
tseremoonia. Selle abil samastuvad noored Buddhaga, kes  hülgas  kuningapoja 
elu ja hakkas askeediks, et õppida tundma tõde kannatusest. 
Buddha oli  valgustust  saades  35-aastane  ning  ta  levitas  dhammat,  oma 
õpetust,45-aastat.Buddha  suri  ja  tõusis   kõrgeimasse   nirvaanasse   80- 
aastasena.Legend jutustab, et tema surmale reageerisid võimsalt nii  loodus, 
jumalad kui ka vaimud. India kombe kohaselt Buddha surnukeha põletati.  Tema 
tuhk ja muud jäänused viidi erinevatesse paikadesse ja pandi  palverännakute 
sihtkohtadeks ehitatud stuupadesse. Buddha väitis, et ta  on  praktilise  ja 
moraalse eluviisi õpetaja.  Alles  hiljem  hakati  õpetama,  et  tal  tekkis 
pärast erinevate vaimsete arengustaadiumite läbimist üli inimlikke  omadusi. 
Mõnede  legendide  kohaselt  oli  Gautamal  enne  lõplikku   nirvaanat   550 
varasemat elu. Buddha ehk valgustatu aunime  saavutanuid  väidetakse  olevat 
kümneid. 
Buddha ise oma  õpetusi  kirja  ei  pannud.  Vanimad  tekstid  on  koostatud 
sajandeid pärast  tema  surma.  Budistlike  kanoniseeritud  raamatute  kohta 
kasutatakse  nimetust``tripitaka``.  Selle  tekst  on  kirja  pandud   paali 
keeles,  mis  on   suguluses   hinduistlike   pühade   raamatute   sanskriti 
keelega.``Tripitaka`` ehk  ``kolmikkorv``  kinnitati  kolmandal  budistlikul 
konsiiliumil keiser Asoka (u 270-230 e.Kr) ajal. Selle esimene osa  sisaldab 
eetilisi juhiseid munkadele  ja  nunnadele  nn.  kloostrireegli.  Teine  osa 
koosneb Buddha õpetuskõnedest ja  sellesse  nn.  õpetuste  korvi  kuulub  ka 
budismi  kõige  populaarsem  raamat  Dhammapada,  mis  esitab   selgelt   ja 
aforismilaadselt budismi põhiõpetusi. Kõige hilisem  nn.  Filosoofiliste  ja 
metafüüsiliste traktaatide korv  sisaldab  õpetuslike  küsimuste  sügavamaid 
käsitlusi. Hiljem  tekkinud  koolkondadel  on  arvukalt  pärastpoole  pühaks 
kuulutatud raamatuid. 
Kaheksaosaline tee on moraalse  enesedistsipliini  meetod.  See  toob  kaasa 
head teod, vaimse arengu, tunnete tasakaalu ning vabanemise  uuestisündidest 
ja kannatusest. 
Buddha õpetuse järgi on eksistentsil kolm omadust. 
1. Kõik siin  maailmas  on  kaduv  ja  muutuv.  Ainus  püsiv  asi  on  pidev 
muutumine. Nii kõlasid ka Buddha viimased sõnad: Kõik vormi omav  on  kaduv. 
Pingutage lakkamatult. 
2. Kõik  olemasolev  on  määratud  kannatama.  Kannatuse  kõrvaldab  elujanu 
suretamise kaheksaosalise tee abil. 
3. Ühelgi olendil ei ole muutumatud oma mina. 
Karma seadus ja kannatuse probleem. 
Budism on  võtnud  hinduistliku  õpetuse  karmast  ja  uuestisünnist.  Karma 
tähendab tegu ja selle tagajärgi. Kõik  maailmas  on  karma  loodud.  Igaüks 
meist on omaenda karma  laps.  Seega  on  alusetu  panna  oma  füüsilisi  ja 
vaimseid omadusi pärilikkuse  või  keskkonna  süüks,  sest  inimene  ise  on 
määranud selle, milline  ta  on  ning  millisesse  keskkonda  ja  missuguste 
vanemate lapseks ta sünnib. Buddha õpetab, et alles siis, kui karma  seaduse 
õiglus  on  tingimusteta  aktsepteeritud,  võib  inimene   teadlikult   enda 
muutmist  alustada.  Pöördumine  valgustuse  teele  algab  iseenda  ja   oma 
olukorra põhjalikust hindamisest. 
Budist käib tihti templis mediteerimas. Ta  kummardab  Buddha  kuju  ees  ja 
austab munki. Buddha kuju  ette  asetab  ta  lilli  või  puuvilju  või  siis 
põletab suitsutusaineid. Ta mõtiskleb hea eeskuju  üle,  mida  Buddha  andis 
oma  eluajal  ja  nende  heade  tegude  üle,  mis  aitavad  edeneda   õilsal 
kaheksaosalisel teel. 
Mungaks saamine. 
Kloostrid asuvad enamasti  templite  juures  ja  on  avatud  ka  ilmikutele. 
Birmas ja Tais viibivad peaaegu  kõik  12-15aastased  poisid  mõned  nädalad 
kloostris. Mungaks võidakse pühitseda  20-aastaselt.Kui  keegi  tahab  saada 
munga ühiskonna liikmeks, peab ta riietuma kollasesse  toogasse,  ajama  oma 
pea paljaks, kümblema ja minema toma kavatsusest mõnele mungale.  Munga  ees 
tuleb tal anda kolmekordne usaldusvanne. See on budistide usutunnistus,  mis 
sisaldab õpetuse kõige tähtsamad  punktid.  Kolm  tunnistust:  Mina  usaldan 
Buddhat. Mina usaldan õpetust. Mina usaldan munkade ühendust. 
Tavaliselt on munk riietatud kollasesse rüüsse,  jalas  lahtised  sandaalid. 
Buddha õpetuse kohaselt peab ta söögipoolist  muretsema  kerjates.  Ilmikute 
ülesandeks on munkade toitmine. See, kes annab mungale süüa, saab  võimaluse 
sooritada heategu, mistõttu tänulik peab olema andja, mitte munk. Peale  oma 
rüü ei tohi mungal  olla  kaasas  muud  kui  kauss  kerjamiseks,  nõel,  108 
nöörile aetud palvehelvest, mida loendatakse  Buddha  õilsate  omaduste  üle 
mõtiskledes,  habemenuga  juuste,  habeme  ja   kulmude   pügamiseks,   sest 
juukseidki peetakse liigseks ehteks. Joogivett kurnatakse enne  tarvitamist, 
et mitte kogemata elusolendeid alla neelata. 
Templeid, mida Birmas nim. pagoodideks  on  iga  päev  palvetajaile  avatud. 
Buddha altari ees palvetatakse ja ohverdatakse lilli, maiustusi,  raha  jne. 
Ohverdamine ja meditatsioon toimub suures harduses  ja  täielikus  vaikuses. 
Mõnes budistlikus templis, eriti Sri Lankas, võib Buddha  kuju  kõrval  näha 
ka hinduistlikke jumalakujutisi. Budistlikes maades leidub erilisi  ehitisi, 
stuupasid, kus säilitatakse Buddha põletatud surnukeha jäänuseid:  juukseid, 
hambaid,  kaelalülisid  jne.  Vagad  budistid  teevad  nendesse  templitesse 
palverännakuid. Pühad säilmed on austuse objektiks ja neil  usutakse  olevat 
mediteerimisel keskenduda  aitav  toime.  Budistlikes  kodudes  on  väikesed 
pühamud või altarid, kus hoitakse pühapilte. Nende  ees  seistes  lausutakse 
kolmekordne usaldusvanne,  põletatakse  suitsutusaineid  ja  mediteeritakse. 
Perekondlikel pühadel, nagu näiteks täisealiseks saamise peol,  pulmades  ja 
matustel, toimetavad mungad piduliku talituse. Lisaks peetakse veel  rohkelt 
muid pühasid, mis on seotud aastaaegade ja Buddha elu sündmustega.  Budismis 
õpetatakse moraalset optimismi: iga inimene on  suuteline  tegema  nii  head 
kui halba ning igaüks vastutab vaid iseenda eest. 
Peasuund ja levik. 
Pärast Buddha surma tekkisid  tema  õpilaste  hulgas  lahkarvamused,  kuidas 
peaks Buddha õpetust õigesti tõlgitsema. Peeti terve rida  koosolekuid,  kus 
üritati leida lahendus vaidlusalustes küsimustes ja jõuda  pühade  raamatute 
suhtes üksmeelele. Lahkarvamused viisid meie ajaarvamise algul  siiski  kahe 
peamise voolu tekkimiseni. Arvukate väiksemate  koolkondade  õpetuste  areng 
toimus pika aja vältel (300 e.Kr-700p.Kr ). 
Budistide arvu kindlaksmääramine on keeruline, kuna  paljudes  maades,  nagu 
Jaapanis ja Hiinas,  võivad  inimesed  liituda  mitme  religioosse  ühenduse 
tegevusega. Esineb  mitmeid  hinnanguid,  kuid  kõige  üldisem  arv  on  260 
miljonit.  Näiteks  hinduismiga   võrreldes   on   budism   oma   väiksemast 
pooldajaskonnast   hoolimata   tõeline   maailmareligioon.   Öelnud    lahti 
kastisüsteemist, pole see erinevalt rahvususundist ühegi  kindla  rahva  või 
kultuuriga seotud. 
Budism tänapäeval. 
Varem  süüdistati  budismi   sotsiaalses   ja   poliitilises   passiivsuses. 
Käesoleval sajandil on aset leidnud  budismi  aktiviseerumine,  see  on  aga 
seotud  rahvusliku  ärkamisega.   Tänapäeval   on   buda   munkadel   tähtis 
poliitiline ja sotsiaalne roll paljudes hinajaana maades. 
Sri  Lankas  (aastani  1973  Tseilon  )   on   budism   riigist   lahutatud. 
Sellegipoolest  on  ta  olnud  tähtis  tegur  selle  maa  poliitikas  pärast 
iseseisvumist.  Mungaorganisatsiooni  tegevus  on  kaasajastatud  ja  mungad 
osalevad aktiivselt poliitikas. 
Tai  põhiseaduse  järgi  peab  kuningas  olema  budist  ja  toimima   usundi 
kaitsjana. Selles riigis on budism olnud  konservatiivne,  monarhiat  toetav 
jõud.  Mõnedel  andmetel  on  riigis  umbes  200.000  munka  ja  üle  20.000 
kloostri. 
Budistlik kunst. 
Budistlik   kunst   hõlmab   arhitektuuri,   skulptuuri   ja    maalikunsti. 
Arhitektuuri vanimateks eeskujudeks  on  koobastemplid  ja  India  veealused 
hauakambrid. Hiljem kujunes budistliku templi põhivormiks stuuba või  pagood 
kellukese või poolkera kujuline  mälestusmärk  pühadele  säilmetele.  Stuupa 
sees  on  ruum  kallihinnaliste  pühade  säilmete   jaoks.   Mõned   stuupad 
ümbritseti müüri või  sammaskäiguga.  Kuulsaim  budistlik  tempel  on  palve 
rännakukohana populaarne, Buddha hammast säilitav tempel Sri  Lankas,  Kandy 
linnas Stuupa-stiil levis koos  budismiga  laialdaselt  Kagu-Aasias.  Sellel 
stiilil on mitmeid erivorme Indo-Hiinas, Jaava saartel,  Nepaalis,  Tiibetis 
ja Hiinas. 
Skulptuur ja maalikunst kujutavad peamiselt Buddhat ja  tema  elu  erinevaid 
etappe. Esimestel sajanditel Buddha enda kujutamist  välditi,  esitati  vaid 
temaga seotud sümboleid, nagu  näiteks  tema  jalajälge  või  seaduseratast. 
Buddhat hakati kujutama meie  ajaarvamise  esimesel  sajandil  mediteerimise 
abistamiseks. 
Skulptuuride ja maalide ülesanne on  kontsentreerida  mediteerimisel  mõtted 
Buddha õpetusele ja eeskujule. need on ühtlasi rahva  harimise  abivahendid, 
sest neid illustreerivad budistlikke legende. Mahajaana-budismi  skulptuurid 
kujutavad arvukaid valgustuse saavutanud mehi ja naisi, bodhisattvasid,  kes 
veel pole siirdunud lõplikku  nirvaanasse.  Muusika,  tants  ja  draamakunst 
pole budismi seisukohalt lubatud harrastused. 
   
  |